Negatiivse ruumi poet: Coles Phillipsi elu ja pärand
Coles Phillips seisab Ameerika illustratsioonipanteonis ainulaadse kujuna, mida mäletatakse mitte ainult tema tohutulud loovuse, vaid ka kunstifilosoofia tõttu, mis kujundas sügavalt 20. sajandi alguse visuaalset maastiku. Sündinud 1880. aastal Ohio osariigis Springfieldis Anna Seysist ja Jacob Phillipsist, oli tal vaikne tahtevõim ennast oma käsitöö pühendunud karjääri loomiseks — tee, mida valgustasid ootamatud kohtumised ja mida toitnes kunstilise väljenduse eriline lähenemine. Tema kujunemisperioodi märkis õpingud Kenyon College'is vahemikus 1902–1904, kus ta liitus Alpha Delta Phi fraternityga ning panustas kolledži aastaraamatule
The Reveille, näidates varajasi visuaalseid tundlikkusi, mis lõpuks võiksid kogu riigi lummata.
Pärast lõpetamist relocateerus Phillips Manhattanile, ajatuna ambitsiooniga ja veendumusega, et kunstiline edu nõuab distsiplineeritud pingutust. Ta otsis täiendavat õpet Chase School of Art'is — see oli tema ainus ametlik koolitus — enne kui asutas oma reklaamiagentuuri. See professionaalise ehituse periood oli see, mil ta arendas koostööd teiste kunstikollegadega nagu
Edward Hopper, kinnitades sideme, mis algas ühistena üliõpilastena. See partnerlus tõitus sügavalt mõjuvalt, kujundades Phillipsi esteetilisi tundeid ja aitides kasvava modernismiliikumise tekkimisel, mis püüdis uuesti määratleda kommertskunst piire.
"Fadeaway Girl" — innovatsioon ja kaduvus
Phillipsi karjäär tõusis kiirelt, kui ta 190eks aastaks kindlustas töö kohas
Life Magazine, tänu J.A. Mitchelli soovitusele — see oli võtmehetk, mis kinnitas teda väljaande kunstilise identiteedi nurgakivina. Ta jäi
Lifega seotud kogu oma elu jooksul, muutudes selle eripärase visuaalse stiili sümboliks. Just siin õitsnes Phillips loovalt, arendades oma allkirjalikku tehnikat:
„fadeaway girl” ehk kaduv tüdruk. See innovatiivne lähenemine hõlmas naiste kujutamist, kelle riietus sulandus sujuvalt taustaga — see oli meistralik negatiivse ruumi manipuleerimine —, mis vähendas trükikulusid ning samal ajal lummis publikut salapära ja elegantsi tunnetega.
See tehnika muutis ajakirjakolla interaktiivse kogemuseks vaatajale, kutsumat silma otsima piire teema ja keskkonna vahel. Tema töö kartsid eemale eelmisest ajast prim Aadne ja idealiseeritud "Gibson Girl" sotsiaalistest ringidest, pakkudes selle asemel moderne, aktiivseid ja sportlikke naistepilte. Selle stiili mõju oli nii sügav, et tema illustratsioone tõmisid sageli ajakirjapagadilt lahti või varastasid poesette, et need saaksid ikoonilised pin-upid üligoodi üliõpilaskodides üle riigi.
Elegantsi ja kunstilisuse pärand
Coles Phillipsi ajalooline olulisus peitub tema võimes ühendada kommertslik vajadus kõrge kunstilise sofistikatsiooniga. Tema töö väljaannetele nagu
Good Housekeeping ja
The Saturday Evening Post aitas määratleda
Ameerika illustratsiooni kuldajaske, perioodi, mida iseloomustas hingetappev meistriklõv ja stiililine eksperimentimine. Olgu ta siis illustreerinud õrna akvarelli naisest lilled korrastamas või silmapaistvat Art Deco teost stiilsete pagantidega, tema võime tekitada nostalgiat ja ajatust püsis muutumatuna.
Isegi oma kommersialistummas tegududes, nagu sukkade reklaamid, kus tema talent joonistada kortsutamatut ja ilusat säärt sageli kasutati, säilitas Phillips elegantsi standard, mis tõi reklaami kunstilisele tasemele. Kuigi tema elu oli traagiliselt lühike, lõppudes 1927. aastal, jätkub visuaalne keel, mille ta lõi — määratuna valgusest, varjust ja puudumuse õhulise mänguga — edasi kõlamaks. Ta jääb nähtmatuna jäänud meistriks, kunstnikuks, kes mõistis, et see, mis kompositsioonist on eemal, võib olla sama võimas kui see, mis sinna on lisatud.
