Étude d'une femme bretonne agenouillée – Émile Bernard

Émile Bernard oli üks Postimpressionismi pioneeri, kes kujundas maailma kunstiloo suurte liikmete hulgas uus stiil ja tehnika. Tema töö oli oluline osa suuremate kunstiliste liikmete väljakasvamisel ning mõjutas järjekorda tulevaste kunstnike kohta. Bernard sündis Lille’ linnas 28. aprillil 1868. aastal ja tema varane elu kujundas teda tema õde haigus, mis juhtus teda kasvama peamiselt tema vaimulikuga, kes käis Lille’ linnas pesulaudjana. See toetav keskkond soosis tema kunstlikke ambitsiooni. aastal 1878 pere kolendas Pariisi, kus Bernard õppis Sainte-Barbe koolis ja hiljem liitus Atelier Cormon’i töökojas 1884. aastal. Siin katsetas ta impressionismi ja punktilismiga ning tema ekspressiivsed tendentsid viibisid ka katkestusega Beaux-Arts’ koolist, mis sundis teda põgusat reisile Brittany kohta jalutama. Bernard kunstiline areng oli oluliselt mõjutatud tema sõidu Brittany kohta, kus ta kohtus kohalikke traditsioone ja maastikke, mida ta sügavalt tunnustas. Tema suurim mõju tuli augusti 1886. aastal kui ta kohtus Paul Gauguiniga Pont-Aven’ linnas. See kohtumine innustas läbivärvilist kunstilist sõprussuhet ja muutis nii Bernard’i kui ka Gauguin’i stiili oluliselt. Bernard stiil mängis suurepäraselt rolli Gauguin’i täiskirjelduse kujundamisel, eriti tema uurimisel simbolismist ja lihtsustatud vormidest. Ta oli ka üks suurimatest kunstnike liikmete väljakasvamisel, kusjuures see oli osa “École de Petit-Boulevard” liikmest koos Anquetin ja Toulouse-Lautrec’ega. Bernard stiil oli representatsiooniline, kuid sellel oli raske olla täielikult realistlik. Ta oli mõjutatud impressionistlikust maailmavaadetest ning püsis samanimelisel liikmel Postimpressionismi suurte liikmete hulgas. Bernard oli ka üks suurimatest kunstnike liikmete väljakasvamisel, kusjuures see oli osa “École de Petit-Boulevard” liikmest koos Anquetin ja Toulouse-Lautrec’ega. Tema töö pakkus suurepäraselt võimalusi uusima maailmavaate kujundamiseks ning mõjutas järjekorda tulevaste kunstnike kohta. Bernard suri aastal 1941 ning jäi maha suur hulk tööd, mida tänapäeval tunnustatakse selle originaalsuse ja kunstilise innovatsiooni eest. Bernard oli tuntud oma töökojas Cloisonnism’i väljakasvamisel, mis oli uus stiil, mille tunnus oli suurte kujude eraldamine tume kontuuri abil – nagu müüriplaatid. Samuti mängis Bernard suurepäraselt rolli suuremate liikmete väljakasvamisel Postimpressionismi suurte liikmete hulgas ja mõjutas järjekorda tulevaste kunstnike kohta. Tema töö pakkus suurepäraselt võimalusi uusima maailmavaate kujundamiseks ning mõjutas järjekorda tulevaste kunstnike kohta. Bernard oli ka üks suurimatest kunstnike liikmete väljakasvamisel, kusjuures see oli osa “École de Petit-Boulevard” liikmest koos Anquetin ja Toulouse-Lautrec’ega.