Katlasuv

Henri Matissei varajad aastad

Henri Matisse sai maailma 31.ธvembri 1869 rue du Chêne Arnaudil asuvates kudurielamuses. See väike maja Prantsusmaa Le Cateau-Cambrésis’s oli alguspunkt elule, mis pöörduks hiljem täiesti eksi suunas, eemale Nordi departemandi vaiksusest. Ta oli rikka teraviljade müüja vanim poeg, sündinud peres, mis tegeles maapõhise, stabiilse ja praktilise kaubandusega. Tema esimesed aastad möödusid Prantsusmaa Picardie regionis asuvates Bohain-en-Vermandoisis – kohas, kus elu rütmi määratasid aastaajad ja pereäri vajadused.

Tema kasvatuskeskkond oli kunstilaati üldse ei meenutanud. Picardie regionis kasvades oli ta ümbritsetud kaupmeesehaja praktiliste tegevustega. Need esimesed aastad ei andnud mitte mingit märki tulevikust, kus käes on pintsel või värv. Selle asemel kujendas tema olemnist pere ootused ja põhjalik, aeglane elu Põhja-Prantsusmaa linnas, kus ta oli teraviljade müüja poeg.

Varane haridus ja õigusõpp

Pärast keskkooli lõpetamist sihtas Matisse Pariisi, et õppida õigust. 1887. aastal veetis ta seal aega, keskendudes õigusteooria rigiidsetele struktuuridele. Seda perioodi iseloomustas linna üliõpilikult nõitav vaikne ja disiplinseeritud töö. Ta ei leidnud kohe tee kunstistuudioisse, vaid järgis professionaalset ettevalmistusõte, mis tundus olevat kaugelt maastikust ja puuduvalt kangaasid.

Tema elu viis ta lõpuks tagasi Le Cateau-Cambrésis’i. Seal töötas ta kohtu administraatorina, kandes kohaliku õigussüsteemi administratiivilist koormust. Ta töötas ka notarise klerina – roll, mis nõudis täpsust ja kindlat kätt. Need aastad pöödi dokumendid ja ametlikud kohustused, eemale värvides, mida ta hiljem nii armastas. Ta oli õiguse mees enne seda, kui temast sai pintli mees.

Kunstiline haridus ja varajased mõjud

Üleminek õigusõiguse õppimisest kunstistuudioosse nõudis tugevat klassikalist haridust Pariisi traditsioonide voolus. Ta registreerus Académie Julianis, et alustada seda uut teekonda, ning hiljem liikus École Nationale des Beaux-Arts'i. Need aastad olid tema kasvumine klassikaliste meistrite juures, kus ta istus William-Adolphe Bouguereau ja Gustave Moreau õppetundidel. Need õpetajad pakkusid talle tehnilise alusraamistiku, mis toetas tema hilisemaid radikaalseid kõrvalekorpumisi traditsioonist. Ta veetis oma aega sügavalt nende õpetajate meetodite omakomandamisega, õppides joonistamise täiskasvanuliku disipliini ja vormi struktuuri.

Tema kunstiline silm tõmmatleti varasemate meistrite vaiklikkus ja sügavus. Ta uurinud hoolikalt Jean-Baptiste-Siméon Chardin, Nicolas Poussin ja Antoine Watteau loomingut. Need kunstnikud pakkusid talle täiesti teistsugi maailma vaatamist – nägemistugust, mis keskendus objektide asutamisele ja kompositsiooni rütmile. Ta õppis tundma nende valguskäitlust ja tema subjekti peenikke tekstuure. See periood ei olnud veel värvi plahvatus, vaid pigem sügav uurimine, kuidas mõistust teha hästi konstrueritud pildi alasseadnud loogikast. Nende vaatlemiste kaudu kogus ta oma esialgset liine ja vormide keelt.

Värvi avastamine ja fovism

Pööre harja poole algas vahemmin vaikse perioodi järel. 1889. aastal sundis ägedapõituse raskaam taastumine pikka voodiabi, ning just selles isolatsiooni ja vaikuset jaotises leidis ta endast uue veet. See, mis algas ema kingitud lihtsa kunstivärvide komplektiga, muutus visiooniks, mis asendas tema varasema huvi õigusnihed. Ta liikus vaevast ja taastumisprotsessist uue visuaalse keele otsingu poole – keele, mis läies lõpuks kaugele traditsioonilistest meetoditest, mida ta oli Pariisis õppinud.

Tema paletti muutis Belle Île visiit 1896. aastal. Seal kohtus ta austraalia maalari John Russelli, kes tutvustas talle impressionismi valgust ja emotsionaalselt, paksu värvikasutamist, mida oli näha Vincent van Goghi loomingus. Need kohtumised eemaldas vajalikkuse vaigendatud, maavärve jälgendavale realismile. Ta hakkas kasutama värvi otse ekspressiooni vahendina, eelistades toone, mis vastasid emotsioonidele pigem kui objekti täisele välimusele. Umbes 1905. aastal lendas see lähenemine kokku fovismi liikumuseks. Ta ja väike kunstnikegrupp kasutasid intensiivseid, mitte-looduslikke värve, mis šokeerisid neid, kes olid harjunud järelhoiule ja akadeemilistele stiilidele.

• Naine kaabuga (1905)
• Elurõõm (1906)

Stiil ja kunstilised tehnikad

Tema käed liikusid läbi nii paljude erinevate vormide, et ta ei piirdunud vaid ühe valdkonnaga. Ta tegutses joonistaja, grafikaartist ja skulptuurimeister, pöhendades oma loovuse sageli savi vormile, mis lõpuks pronksiks valati. Noorepäevadel eksperimenteeris ta divisionismiga – tehnikaga, mille ta omandas pärast Paul Signaci esseede lugemist. See lähenemine võimaldas tal ehitada värvikihtide sügavust läbi eraldi ja selgelt eristatavate värviplokkide, eeldades nii pehmed üleminekud ja luuesid uue visuaalse rütmi.

Kuna tema kunstiline praktika arenes, muutusid ka tema tööriistad. Etsingute loomisel kasutas ta chine-collé tehnikat, mis võimaldas materjale üksteisele kergelt ja peenelt laduda. Hiljem, oma ikoonilistes paberikollaažides, rakendas ta pochoir-stencilli meetodit, et saavutada täpselt oma soovitud visuaalseid efekte. Need valikud peitavad endas pidevat liikumist ja muutumist, kus ta liikus graafika täpsest täpsusest paberist lõigatud vormide füüsilise ja vaba ülesehituse juurde.

• Goldfish (1911)
• Luxe, Calme, et Volupté (1904)
• The Dance (1910)
• Blue Nude III (1952)

Huvonädalad ja käärtud paberiga kompositsioonid

1941. aastal muutis vatsaaviga diagnoos tema loomingulisi vajadusi lõbusalt. Pärast kahte suurt operatsiooni 1941. ja 1942. aastal muutus eesimene ja tavalisem viis – seista ees maali seadmel ja värvida – raskemaks. Ta leidis uue tee oma kunstile, kasutades kääri ja värvilist paberit. See meetod, mida tuntakse kui käärtud paberiga kollageerimine, võimaldas tal manipuleerida kuju ja värvi istudes. Ta väristas suuri paberilehti ning lõi need seejärel orgaanilisteks vormideks, nagu lehed või figuurid, luues nii täiesti uusi kompositsioone.

Need teosed kordasid sageli tema varasemate maalide teemasid ja motiveerivatke elemente, kuid nüüd olid need esitatud täiesti uue, struktuurselt selge keeles. 1947. aastal avaldas ta raamat pealkirjaga Jazz, mis sisaldas neid värvilisi käärtud paberiga kollageže. See protsess oli viis jätkata tema vormi ja värvi uurinud teekonda isegi siis, kui tema füüsiline jõud oli piiratud. Ta keskendus kuju ja selle ümber oleva ruumi vahelisele suhtele, leidides viisi, kuidas väljendada liikumist läbi lihtsast käärmise ja asetamise tegevuse.

• Jazz (1947)
• Blue Nude III (1952)

Kus tema meistriteoseid täna näha võib

Jalutades Saint Peterburgis Erakontrolli Hermitage muuseumi hallides, võib tabame tema loomingut, mis on säilitatud suurepärases kogumikus. See sisaldab 1909. aasta monumentaalset teost The Dance, mille tellas üks Vene kollektsionist. Lisaks sellele võimaldab tema maalide olemasolu Pariisi Musée d’Orsay galeriis uurida lähemalt seda, kuidas ta käsitles värvi ja vormi oma varajastel Pariisi aastatel.

New Yorkis hoiab Moderniseeritud Kunsti Muuseum (MoMA) mitu tema teost. Need teosed pakuvad võimalust jälgida, kuidas tema stiil aastadega muutus ja arenes. Sarnaselt sellele kuulub tema maalide kogumisse ka Londoni National Gallery, mis pakub teisel moel vaatenurka tema kunstilisele arengule. Tema teosad nendes institutsioonides lubavad vaatajal vaigastel vaatlemisel mõista, kuidas ta kasutas pigmente ruumi defineerimiseks.

• The Dance (1909)
• Goldfish (1911)
• Luxe, Calme, et Volupté (1904)