Spring

Varane elu, pere ja õppimisaastad

Jasper Johns sündis 15. mai 1930. aastal Georgias, Augustas. Tema vanemate abielu lõppes divorts, kui ta oli veel väga väike, mis viis ta kasvama lõunaosalis Truugi osalis riigis. Suure osa oma lastepõlsest veetis ta Allendale'is, Lõuna-Carolina osalis riigis, elades oma isa vanemlaste juures. Hiljem veetis ta aega oma ema ja oleveremaga Columbias ning lõpuks elas ta oma tädi Gladysiga Murray järvel. Ta alustas joonistamist juba kolmeaastaselisena. Kui ta jõudus keskülaastikuni, oli ta juba täielikult oma kunstilise käsitluse juurde keskendunud, lõpedades lõpuks 1947. aasta lõpukujulise õpilasena Edmunds High Schooli Sumteris, Lõuna-Carolina osalis riigis.

Tema ametlik õppimisaastad algasid lõunas. Ta õppis kolm semestrit Columbias asuvas Lõuna-Carolina Ülikoolis. Pärast ülikoolist lahkumist kolmasid aastat 1949. aastal liikus ta New Yorki linna. Seal õppis ta Parsons School of Design'is, et jätkata oma õppimist. Need kujundavad aastad olid täis erinevaid töid, sealhulgas ametit raamatupoodas, enne kui tema teekonda katkestis venelise venitatud teenistusega.

Militäärteenistus ja naasmine New Yorki

Tema varajaste aastate liikumismuster sai katki 1951. aastal, mil ta kutsuti Korea sõja ajal Ameerika Ühendriikide armeesse. See teenistusperiood viis ta eemale rannikuid ümbritsevast kunstikoolidest ja pani ta kahes väga erinevas keskkonnas elama. Ta viibis esmalt Fort Jacksonis Lõuna-Carolina osariigis, enne kui ta saati Jaapani Sendai linna. Need teenistusaastad pakkusid talle väärtuslikku vahekoru ja distantsi kasvava kunstiscenega, mida ta oli hakanud New Yorkis avastama.

Kuni jõudis 1953. aasta suvel, oli ta naasnud New Yorki linna. See oli ühelinnaline üleminekufaas ning ta leidis tööd Marboro Booksi kirjamaas. See tööliseperiood võimaldas tal uuesti sisse sulanduda linna rütmi ja liiguda läbi selle sotsiaalsete ning kunstiliste kihtide. Just neede teenistusjärgsed kuudest algasid seosed, mis määrkasid tema hilisemat loomingulist tegevust, ning ta hakkas töötama koos teiste kunstikate poolt linna loftides ja stuudioites.

Uue visuaalse keele sünd

Kuni 1954. aastani oli kunstimaailmas valitsev stiil, kus lamedal pinda loodav spontaanne ja emotsionaalne žest oli loomingulise tegevuse keskpunktis. Kuid siis toimus murrang – siirkes suunatud asjade poole, mida inimmõistus juba ette näeb ja tunneb. See tähendas sümbolite kasutamist, mis ei vajanud täiendavat selgitust: lipud, kaardid, sihtmärgid, tähekesed ja numbrid. Need ei olnud konkreetsete sündmuste illustratsioonid, vaid pigem äratuntavad vormid, mida kasutati tähenduse olemuse uurimiseks. Tema töö muutus vahendiks, mis võimaldas vaadata otse nägemise teku, kasutades tuttavust, et küsimust esitada representatsiooni olemusele.

See lähenemismoodus aitas tal saada üheks America pärastteise maailma sõja kuumast kunstiajaloo keskpunktist. Tema esimene personaalne näide avas uusi uksi 1958. aastal Leo Castelli galeriis, kus need igapäevased sümbolid kohtusid esmakordsi laiemaga avalikkusega. Need maalid ei püüdnud maailmast abstraktsiooni kaudu pakenemisel, vaid pigem tõid maailma stuudioisse läbi need vaiksed ja korduvad motiivid. Eraldades välja vajaduse narratiivile, liiguti tähelepanu pindele ja sellele, kuidas sümbol toimib visuaalse koodina.

Tehnika ja kunstiline stiil

Jasper Johns'i maalide pind on sageli rasket ja ülesehitatud. Ta kasutas tihti enkaustikat – meetodit, kus pigment segatakse kuuma vahiga, et luua paks ja tekstuurne kiht. See tehnika võimaldab luua linale füüsilist sügavust, kus vahiga on vahel kombineeritud ka kollaažeid ja ajalehtide trükiseid. Need kihid ei viita kiirele ja spontaanselle žestile; vastupidi, tema töödest peegeldub teadlik kontroll. Iga märk ja kuju on asetatud täpselt mõeldud eesmärgiga, eesistudes eemale teistest keskpõhistest stiilidest, mis tugnesid emotsioonilistele ja segadistele valuandele. Ta eelistas piltide konstruktsioonis kalkuleeritud ja läbimõeldud lähenemist.

Põhjuselt on tema kunstiline käekõime ilmunud nii palgades viisides. Ta liikus enkaustika rasket tekstuurit ja grafika täpsete, teravate joonte vahel. Tema loovus hõlmus litograafikat, sihtprinti, söetsid ja akvatintti. Need meetodid lassisid talle võimaluse kordustada teatud kuju ja sümboleid erineva tekstuuriga, kasutades sageli ühesugiseid motiveerivaid elemente – numbreid, tähti või kaarte – et uurida, kuidas nende olemus muutub sõltuvalt rakendamise viisist. Tema kunst on keskendunud sellele, kuidas vaataja tunnistab kuju ja kuidas see tunnistus muutub, kui pind on kihiline või fragmentaarne.

• Target (1958)
• White Flag (1955)
• Colored alphabet (umbes 1959)
• False Start (1959)
• Perilous Night (1982)

Ikoonilised pildid ja sümbolite keel

Jasper Johnsi looming keskendub sageli asjadele, mida me mõistuslikult juba teame. 1950ndate keskel avaldunud maal Flag (1954–55) kasutas tähti ja streeke sisaldavat kolllaazit, kattes ajalehe tekstuur pigmentide ja vahiga. See lähenemismoodus pöörduks tuttav sümbol tekstuurseks vahva ja paberiga pinnaks. Tema visuaalne keel liikus needest laiadest ja tasapindsetest sümbolitest lähemale täpsematele ja konzentreeritud vormidele. Selle järel järkis sihtmärkide sarj, kus bullseye-motiiv pidi küsimusele paneMA, kuidas vaataja tajub lihtsat kujundit. Üks selline teos, Target with Four Faces (1958), sisaldas näkide asetamist punase väljaga, tekitades kummastlikkust nende korduva ja emotsioonivabeta paigutuse kaudu.

Fookus äratuntavatele objektidele jätkus ka 1960ndatel. 1961. aasta teos Map kasutas Ameerika Ühenduste fragmentaarset kujutamist, et uurida geograafia ja identiteedi sügavuid. See periood märkas ka liikumist kolmeedimensiiliste vormide poole, mis imiteerisid igapäevaseid esemeid. 1960. aastal loodi sarja Painted Bronze (Beer Cans). Need skulptuurid valati pronksist, kuid need olid värvitud nii, et nad näisid täpselt samasugustelt tavalistelt esemetelt, hälgades piiri tegeliku objekti ja maali arasında.

• White Flag (1955)
• Three Flags (1958)
• False Start (1959)
• Colored Alphabet (umbes 1959)

Mõjuvate kolleegide ring

Pärand ja peristuv mõju

Üleminek spontaansetest, gestikaalsest jälgedest abstraktse ekspressionismi maailmast Popkunsti äratuntavate kujundite juurde toimus suurel määral just tema käte läbi. Võttes kasutada asju, mida me juba teame — lipu, sihtmärke ja numbreid — ning koheldes neid uurimiseks vajavate subjektiidena, muutis ta täielikult seda, kuidas kunstnikud suhtusid linale. See liikumine igapäevase poole avas tee Andy Warhol ja Roy Lichtenstein teosetele, kes ehitasid hiljem edasi masskultuuri ja kaupluse mõtteid.

Tema presence kunstimaailmas on olnud märkimisväärse tunnustusega. 1988. aastal pälvis ta Veneetsia biennaalel Kuldse Lõuna. Hiljem, 2011. aastal, pälvis ta Ameerika Ühendriikide presidenti vabaduse medali. Need auhindad peegeldavad karjääri, mis on p manitud esitama küsimusi representatsiooni olemusele ja sellele, kuidas sümbolid toimivad muutuvas ühiskonnas.

• Flag (1954–55)
• Target (1958)
• Map (1961)
• Perilous Night (1982)

Kus tema teoseid täna näha saab

Tema maalid ja skulptuurid ees Vaataja silma, võib nõuda teekonda New Yorki. Moodsa Kunsti Muuseum (MoMA) hoiab oma kogumikus mitmeid tema teoseid, samas kui Whitney Museum of American Art ja Metropolitan Museum of Art säilitavad tema loomingut oma püsivates kogumistes. Need institutsioonid peidavad endas tema kunstilise arengu erinevaid etappe, alates varajastest enkaustika tehnikaga eksperimenteerimisest kuni hilisemate uurimustega kunstniku stuudio maailma.

Tema kunstiline jalajälje ulatub kaugele väljaspool Ameerika Ühendusi. Londonis peab Tate Modern oma kogumuses teoseid, mis peegeldavad tema pikaajalist huvi selle vastu, kuidas me tajume tuttavaid sümboleid. Sellistes nii erinevates keskkondades neid objekte vaatlemine võimaldab uurida, kuidas tema tekstuuride ja korduvuse kasutamine muutub erinevates valguse tingimustes.

• White Flag, 1955
• Target, 1958
• Map, 1961
• Perilous Night, 1982
• Dancers on a Plane, uimeles 1964