Thomas Williams

Varane elu, pere ja koolitus

John Hoppner sündis 1758. aastal Londoni Whitechapelis saksa päritolu vanematele. Tema ema töötas kuninglikus palatsis ühe saksa abikaasiga, ning see side viis pere algusest peale tihedasse kontakti õukonnaga. See varane keskkond kujastas tema tulevikku, kuigi tema esimene tee suunas teda pigem muusika, kui visuaalse kunsti poole. Noorena teenis ta kuninglikus lauluklubus lauljana – roll, mis nõudis ranget distsipliini, kuid ei suutnud lõpuks oma huvid kunsti suunas olevat kalduvat üle võita.

Tema ametlik astme võtmine kunstimaailma tõttu asetati 1775. aastal, mil ta sisus Kuninglikku Akadeemiasse. Ta tõi kiiresti esile oma tehnilise kompetentsuse läbi institutsionaalse tunnustuse. 1778. aastal pälvis ta hõbedase medali elavast joonistamisest, mis oli praktiline kinnitus tema täpsvale jälgitavusele. Kuni 1782. aastani oli ta saavutanud Akadeemia kuldmedali ajaloolise maali eest, mille ta võitis oma suurepärase tööga teose "Kuningas Lear" põhjal. See varane edu pani aluse tehnilisele mahukusele, mis oli vajalik kõrgel satsus toimivale portreemaalile ja määrkas tema edaspidise karjääri.

Tõus kuulsuse kõrgustele ja silmapaistvad teosed

John Hoppner kindistas oma positsiooni Briti ühiskonna tippkihi, vangistades ekraanile oma ajastu mõjukasaimad isikud. Tema oskus navigeerida üliaristokraatiliste tellimuste seas viis, et Walesi prints, Yorki hertog ja hertiginna, Lord Rodney ning Lord Nelson portreed riputati St James's Palace'i riiklikud korterid. Need paikad ei olnud pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid olid tähised tema professionaalsest prestiižist ja sotsiaalsest staatusest. Kuigi ajalooline maaliamine tõi talle varajase tunnustuse, siis just naiste ja laste portreid pidasid asjatundjad tema kõige edukamaks ja elavaks loominguks.

Tema sügav mõistmine inimese lootele on kõige selgemalt nähtav teoses Mrs. Jordan as Viola in 'Twelfth Night', mis kuulub praegu English Heritage kogumusse Londonis, United Kingdom. See teos demonstreerib täpselt seda kunstilist oskust, mis määrkas tema karjääri suuna. Lauaäärsest kunstilisest loominguast läinud on Hoppner seotud ka oma ajastu kirjanduskultuuriga. Aastaks 1803 avaldas ta teose A Series of Portraits of Ladies ning aastaks 1805 oli ta väljaandnud kogumiku ingliskeelsetest luulonist tõstatud Ida-maailma muinasjutud. Need ettevõtted näitavad kunstnikku, kelle mõju ulatus kaugele Beyond maali, sagedades sisse tolma ajastu intellektuaalsesse ja sotsiaalsesse kudusse.

Tehnika ja stiil

John Hoppner tehniline identiteet on lahutusmatult seotud tema värvide valdamisega. Ta oli laialt tunnustatud suurepärane värviuuring, kasutades pigmentide magistraalset kontrolli oma teemede vorminguks. Tema lähenemine ei olnud kunagi jäik ega liialgasti detailideks piinatud; vastupidi, tema käekäsutus oli iseloomustatud laiususe ja vabadusega. See paindlikkus võimaldas tal liikuda puhta imiteerimise üle, imbies oma portreetidesse konkordantset elavust, mis eristas tema tööd selle ajastu jäikamatest akadeemilistest traditsioonidest.

Hoppneri metoodika üle on suur tema meetodile peegeldav Joshua Reynoldsi varjud. Ta oli Reynoldsilt tugevalt mõjutatud, omades tööviisi, mis peegeldas selle establishedud meistri tundlikust. See mõju on kõige selgemalt nähtav måhel, kuidas tema maalid kannavad peegeldust Reynoldsi võlutusest, eriti valgus-varju mängus ja pehmel, maalistavad atmosfääril, mis oma istujate ümber mähib. Ta ei koopia Nu lihtsalt stiili, vaid kohandas selle printsiiped oma emotsionaalsete vajaduste täitmiseks.

Praktikas see leidis väljundiks stiili, mis tasandus natuursuse ja teatud aristokraatliku elegantsi vahel. Ta kasutas chiaroscuro't vormide skulptureerimiseks, tõmmates figuurid välja hämäratest taustadest läbi dramaatilise valgus-varju interaktsiooni. See tehnika oli eriti tõhus tema tekstuuride kirjeldamisel, näiteks juuste peentes detailides või akadeemiliste riiete rasketes ning süvenedes moodustades kortsudes. Tema võime neid elemente hallata tagas portreetide füüsilise oleku, mis on endiselt kättesaadav ja mõistlik ka kaasaeglase silmale.

Ring, rivaalid ja õpilased

John Hoppner’s professionaalne elu oli määratletud verimli konkurendi, Thomas Lawrence’i, sotsiaalse ja kunstilise vastujaamisel. See rivaalne suhtumine ei olnud pelgalt maine küsimus, vaid otsene võitlemine Londoni eliidi tähelepanu võitmiseks. Nende kahe kunstniku vaheline pinget võib kummastada isegi füüsiliselt, kui vaadata aega vahel 1803 kuni 1809, mil nad jagasid ühist assistent Samuel Lane. Selline personaliide overlapamine paljastab, kui kitsas ja konkurentsiti oli portreid turul tol ajal.

Tema professionaalne võrk ulatus sügavale koostöösideni, mis puudutasid Briti kunsti kõrgeimaid piire. Umbes aastal 1788 panustas ta Thomas Gainsborough teose loomises, maalides täpsemalt taustapildi portreetile Charlotte, Talbot de Kontess. Lisaks teostas ta tihedat koostööd graveerija Charles Wilkiniga, et luua oma portreidide sarja. Need partnerlused demonstreerivad, kuidas tema loominguline väljund tugunes tehniliste spetsialistide struktureeritud süsteemile, et jõuda laiemale ühiskondlikku ringkondadeni.

Kus tema teoseid täna näha saab

John Hoppneri kohalolu suurtes rahvusvahelistes kogumutes kinnitab tema kunstilise mõju ulatust, mis ulatub kaugele Briti saartest väljapoole. Ameerika Ühendkultuurides säilitab New Yorkis Metropolitan Museum of Art kaks tema teost, samas kui Cincinnati Taft Museum of Art hoiab oma kogumuses veel kahte. Need teosed pakuvad otset vaadet tema oskusele hallata värvi ja vormi oma ajastu ülikõrgemates ühiskondlikus portreidimeenikas.

Ülemnõukonnas on tema pärand jagunenud mitme olulise institutsiooni vahel. Londonis säilitab English Heritage ühe märkimisväärse teose, täpsemalt Mrs Jordan as Viola in 'Twelfth Night', mis on selge näide tema täiuslikust meistriklaskusest portreemaalis. Londoni National Maritime Museum hoiab samuti ühte tema maalidest, tagades tema mõjupõu jätkumise Briti mere- ja sotsiaalajal. Lisaks säilitab Aberystwithis asuv Walesi Rahvusraamatukogu ühe teose oma kogumuses.

• Mrs Jordan as Viola in 'Twelfth Night' (English Heritage, London)
• Lord Hugh Seymour (National Maritime Museum, London)
• Thomas Williams (Llyfrgell Genedlaethol Cymru / The National Library of Wales, Aberystwyth)