Jakub Schikaneder

Praagi melanhooline hing

Jakub Schikaneder oli tšehh realistlik ja sümboolistlik maalier ning kunstiprofessoor, kelle teosed toimivad kummaliselt lummava vaatajana üheksateistküna lõpu ajastu atmosfäärsetesse sügavustesse. Austerria keiserkonnas, Böömias asus Pragas oma kunstiline ja isiklik elu, mis oli sügavalt seotud tema kodklasikast kultuurilise süuniga. Alates viinseist aastast Kunstikoolis õppides ning pööldes klassikaliste traditsioonide alla, otsis tema vaim aga palju emotsionaalisemat ja kutsuvamat kui pelgalt akadeemiline täpsus. Müncheni ajaloolise maali professor Gabriel von Maxi juhendisel hakkas Schikaneder uurima sügavamaid vaimulikke teemasid ja neid sügavaid sotsiaalseid vastuolusid, mis määrkasid tema ajastu tšehhi kultuuri.

Tema kunstiline teekond oli liikumise ja avastuste rida, mis ulatus läbi Euroopa suuremate kunstipõlvekeskuste. Alates vibratilistest Pariisi kunstiringidest, kus ta kogus inspiratsiooni aastatel 1878–1880, kuni reisidele läbi Saksamaa, Inglismaa, Šotlanti, Hollandi, Šveitsi ja Itaalia, absorbeeris Schikaneder laiast mõjutuste spectrumi. Need ränded võimaldasid tal lihvida oma eripärast stiili, mis sai tema kaasaegseks tunnusmärks: peen, pehme ja sageli kurb lähenemist žanriteenetele, mis pities kinni nostalgia ja üksuse olemuse.

Valgus ja vari kudumine

Schikanederi tehnika oli meistralik harjutus atmosfääri loomisel läbi valgus- ja tekstuurimängu peenete manipuleerimiste. Laenates neo-impressionistlikule lähenemisele ja Müncheni kooli mõjule, kasutas ta väikeseid, täpiseid pintstõksi, et täita oma lerrid särasuse, udu ja unenäolise hägulisuse efektidega. Tema tööd keskendusid sageli varjude vaatused, nii Pragi kitskikesed alleed kui ka laiad Vltava kaldad. Olgu see siis varajane õhtualgus või talve raske kirm, Schikaneder püüdis saavutada seda, mida Paul Signac kirjeldas kui ühtseid ja moraalset harmooniat.

Tema teemad pöörduksid sageli valukavastavasse ja ülejäävasse, leidides ilu ühiskonna varjudest. Tema maalid sisaldasid sageli:

• Üksindust ja melanhoolikat looduse maastikku
• Sügiseste ja taliste atmosfääride tekstureid
• Vaest ja väljatõhjustatud inimesi linnaruumis liigumas
• Varjude ja udu tumedat ning emotsionaalset kohalolu
• Ruinide ja kadalikkuse teemade sügavat elutut jäikust

Pärand ja kunstiline tähendusrikkus

Schikanederi panus tšehhi rahvusidentiteedile leidis väljendust eriti läbi tema osalise lõppajärgu Pragi Rahvusteatri dekoreerimisel aastal 1881. Koos Emanuel Krescenc Liškaga panuses ta projekti, mis ahelas tšehhi kultuuri elutähtsat rahvuslikku taassündmist. Lisaks neile monumentaalsetele kodikele panustele võimaldas tema pühendumus õppimisele Pragi Kunstide Koolis professorina edasi anda oma peened tundlikused uuele kunstnikuterasconile.

Kuigi osa tema loomingust oli kadunud ning ta suri suuresti tuntmatuna tšehhi ühiskonnas kuni 1998. aasta uuestiavastamiseni, on tema kunstiline olulisus vaieldamatu. Tema võime ühendada realismi naturalistilisi impulse romantismuse tumedate, sümboliliste sügavustega lõi unikaalse visuaalse keele. Tema silmad läbi näeme me meelest, kuidas üksikisik ja ühiskond kohtuvad, jäädes kinni muutuva maailma vaikivates ja uduistes nurgedes.